Eluline lugu: Kadi ja Tarmo lugu - Kadi ja Tarmo (muudetud nimed) olid abielus üle 15 aasta. Nende abielu algusaastatel ostsid nad ühiselt väikese suvila, mida Tarmo hakkas ümber ehitama. Mõni aasta hiljem ostis Kadi oma nimele Tallinna lähedal krundi, kus juba seisis vana maja. Kadi ja Tarmo sõlmisid notariaalse kokkuleppe, et see kinnistu jääb Kadi ainuomandiks.

Kuid praktikas toimus kõik koos – nad müüsid oma varasema vara, panid raha kokku ja ehitasid vana maja asemele uue kodu, kus elasid koos perega kuni lahutuseni. Lahutuse järel soovis Tarmo, et Kadi hüvitaks talle poole sellest summast, mis nad olid koos maja ehitusele kulutanud. Kadi keeldus, öeldes, et maja on tema lahusvara ja ta on ehituse rahastanud enda säästude ja vanemate rahaga.

Miks tegelevad teistes riikides inimesed oma varade planeerimisega juba noorelt ja miks peaksime meiegi seda tegema?

Kui mõelda varade planeerimisele ehk estate planningule, meenub paljudele Ameerika teleseriaal: suursugused testamendid, dramaatilised pärandivaidlused, keerukad usaldusfondid. Eestis tundub see teema sageli kauge ja mõeldud vaid neile, kes omavad mitut kinnisvaraobjekti, osalust ettevõtetes või väärtpaberite portfelli. Tegelikkus on aga palju maisem – varade planeerimine puudutab igat inimest, kellel on midagi, mis võib pärast tema surma või teovõimetuse saabumist pärijate või lähedaste vahel küsimusi ja vaidlusi tekitada.

Eluline näide: Marika ja tema poeg Karl. Marika kasvatab üksinda oma poega Karli, kes on tublilt läbi teinud põhikooli ja gümnaasiumi ning astub 19-aastaselt edasi õppima kutsekooli. Marika eksabikaasa ja Karli isa Toomas on maksnud vabatahtlikult miinimumelatist Karli 18. eluaastani. Kui poeg saab täisealiseks, lõpetab Toomas maksed, pidades kohustust lõppenuks. Marika ei tea, et tegelikult on poja edasiste õpingute ja elamiskulude toetamiseks võimalik veel elatist nõuda.

Selliseid olukordi tuleb Eesti sageli ette. Alljärgnevalt selgitame, millal ja mis tingimustel tuleb vanemal maksta elatist täisealiseks saanud lapsele.

Kas rahvastikuregistri kanne on absoluutne tõend sugulusest, või võib tegelik elu olla registriandmetest erinev? Selle küsimusega seisis silmitsi Riigikohtu tsiviilkolleegium lahendades pärimisõiguse kaasust, kus mängus olid keerulised perekondlikud seosed ja ajaloolised asjaolud.

Kui vanemad lähevad lahku, tekib sageli küsimus, kuidas peaksid lapsed edaspidi vanematega suhtlema. Riigikohus käsitles enda lahendis olukorda, kus lapsevanemad ei jõudnud kokkuleppele lastega suhtlemise korras ning kohtud pidid seetõttu otsustama, mis on laste jaoks parim lahendus.