Pärandvara jagamine võib paratamatult tekitada peresiseseid pingeid. Vaatame selle valguses otse elulisele näitele ühe pere vaidlusest ning arutame, kuidas oleks saanud sellise olukorra tekkimist vältida.

Eluline näide: Kristi ja Martin. Kristi lõpetas hiljuti suhted oma endise elukaaslase Martiniga, kes ei suutnud leppida lahkuminekuga. Algul saabus sõnumeid: "Miks sa ei vasta?", "Meil oli ju hea." Kui vastust ei tulnud, hakkas Martin jälgima Kristi liikumisi: ilmuma tema töökoha juurde, helistama sõpradele, postitama sotsiaalmeediasse vihjeid tema elukoha kohta. Kui Kristi võttis ühendust politseiga, soovitati tal koguda tõendeid. Tekkis tunne, et Kristil puudub kontroll oma elu üle. Võõras silmapaar oli justkui igal pool.

See on klassikaline näide ahistavast jälitamisest – Eesti õiguses alles võrdlemisi hiljuti karistatavaks tehtud teguviisist.

Mis on lapse võõrandamine?

Lapse võõrandamine on olukord, kus üks vanem takistab või kahjustab süstemaatiliselt lapse suhet teise vanemaga, viies lapse selleni, et ta ei soovi enam teise vanemaga suhelda — mitte seetõttu, et vanem oleks last kahjustanud, vaid seetõttu, et last on teise vanema vastu meelestatud. Tegemist on vaimse väärkohtlemise vormiga, mille pikaajaline mõju lapse psüühikale on võrreldav seksuaalse või füüsilise väärkohtlemisega.

Lapse võõrandamine ei ole tavaline vanemate lahkuminekust tulenev pinge. See on manipuleeriv, süstemaatiline ja sageli alateadlik tegevus, mille tagajärjeks on lapse emotsionaalne lojaalsuskonflikt, hirm, depressioon ja võimetus luua täiskasvanueas tervislikke inimsuhteid.