Kas rahvastikuregistri kanne on absoluutne tõend sugulusest, või võib tegelik elu olla registriandmetest erinev? Selle küsimusega seisis silmitsi Riigikohtu tsiviilkolleegium lahendades pärimisõiguse kaasust, kus mängus olid keerulised perekondlikud seosed ja ajaloolised asjaolud.
Kohtuvaidluse taust: segadus identiteediga
Riigikohtu tsiviilkolleegium määrus asjas nr 2-19-1719 puudutas pärimisõiguse tuvastamist. Vaidlus algas sellest, kui pärimismenetluses ei tunnustatud hageja A õigust pärandile, kuna rahvastikuregistri järgi ei olnud tema isa H pärandaja õe E poeg. Probleemi tuum seisnes selles, et ajaloolistel põhjustel olid registrisse sattunud eksitavad andmed.
Registriandmed vs tegelik elu
Registri järgi oli hageja isa hoopis teise perekonna laps, kuna sõjaajal ja sellele järgnenud keerulistes oludes elas ta ajutiselt kasuperes ning tema tõeline ema E pidi ta raskete olude tõttu lastekodusse andma. Kasuvanemad küüditati enne ametlikku lapsendamist, mistõttu lapsendamist juriidiliselt ei toimunudki. Hageja A väitis, et tema isa ja registris märgitud isik on tegelikult üks ja sama inimene ning selle tõendamiseks esitati perekonnafotosid ja suguvõsa liikmete ütlusi.
Esimese astme kohus tunnistas hageja pärimisõigust
Harju Maakohus leidis, et registrikanded on küll olulised, kuid mitte lõplikud tõendid sugulusest. Maakohus tunnistas tõendite alusel, et hageja isa oli tõepoolest pärandaja õepoeg, ning määras hageja A seadusjärgseks pärijaks. Maakohus rõhutas, et sugulus ja pärimisõigus ei sõltu üksnes registriandmetest, vaid tegelikest elulistest asjaoludest ja tõenditest.
Ringkonnakohus loobus asja sisulisest lahendamisest
Tallinna Ringkonnakohus aga leidis, et sellist asja pole üldse võimalik menetleda, kuna Eesti seadused ei võimalda tuvastada sugulust vanavanemast või kaugematest sugulastest, kui see pole eelnevalt seaduslikult tuvastatud. Nii jäeti hagi üldse läbi vaatamata ja tühistati esimese astme otsus.
Riigikohtu seisukoht: tegelik elu on tähtsam kui registrikanne
Riigikohtu tsiviilkolleegium jõudis olulise otsuseni: ringkonnakohus oli eksinud, jättes hagi läbi vaatamata. Riigikohus rõhutas, et sugulus ei teki ega lõpe rahvastikuregistri kandega. Registrikanne on vaid üks tõenditest, mis võib olla ekslik või puudulik. Kohus peab hindama kõiki tõendeid – tunnistajate ütlusi, fotosid ja muid dokumente – et selgitada välja tegelik perekonnasuhe.
Riigikohus selgitas, et kohus hindab põlvnemist asjaolude alusel, mis võimaldavad eeldada, et isik põlvneb teisest. Rahvastikuregistri kannetel ei ole õigustloovat tähendust ega ette kindlaksmääratud jõudu. Võimalik on tugineda kande ebaõigsusele. Kohus peab asja lahendama, hinnates kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt.
Oluline sõnum tulevikuks
Riigikohtu otsusel on laiem tähendus. See saadab sõnumi, et pärimisõiguste üle otsustamisel tuleb lähtuda elulistest asjaoludest ja tegelikest sugulussuhetest, mitte ainult rahvastikuregistri andmetest. Selline lähenemine aitab vältida ebaõiglasi olukordi, kus inimesi jäetakse pärandusest ilma pelgalt tehniliste või ajalooliste eksimuste tõttu registriandmetes.
Kokkuvõtteks
Riigikohtu otsus näitab, et õiglus ja tegelik elu peavad kaaluma üles administratiivsed formaalsused. Tegelik perekondlik side ja tõendid selle kohta on seaduse silmis sageli tugevamad kui pelgalt registrisse kantud andmed. Seega, ka keerulise sugulusloo korral tasub oma õiguste kaitsmiseks julgelt kohtusse pöörduda.