Miks tegelevad teistes riikides inimesed oma varade planeerimisega juba noorelt ja miks peaksime meiegi seda tegema?

Kui mõelda varade planeerimisele ehk estate planningule, meenub paljudele Ameerika teleseriaal: suursugused testamendid, dramaatilised pärandivaidlused, keerukad usaldusfondid. Eestis tundub see teema sageli kauge ja mõeldud vaid neile, kes omavad mitut kinnisvaraobjekti, osalust ettevõtetes või väärtpaberite portfelli. Tegelikkus on aga palju maisem – varade planeerimine puudutab igat inimest, kellel on midagi, mis võib pärast tema surma või teovõimetuse saabumist pärijate või lähedaste vahel küsimusi ja vaidlusi tekitada.

Kui inimene sureb, tekivad lähedaste vahel sageli küsimused: kes mida saab? Kui pärandaja on teinud testamendi, eeldame, et see kajastab tema viimset tahet. Kuid kui testament on kodune ehk notariaalselt kinnitamata, siis on see sageli vaidlustatav – eriti juhul, kui selle sisu on ootamatu või selle tegemise asjaolud kahtlased ja teadmata.

Kujutleme järgmist olukorda: kõik näib viitavat, et pärand jaotub seadusjärgselt – näiteks võrdselt abikaasa ja laste vahel. Menetlus käib, pärimistunnistus on peaaegu väljastamisel... ja siis ilmub välja kodune testament, mis määrab kogu vara ainult ühele isikule – sageli just sellele, kes testamendi esitab. Sellisel juhul tekib õigustatud küsimus: kas testament on ehtne või võltsitud?

Allpool uurime, millised on koduse testamendi vorminõuded, millal see on tühine, ning mida teha, kui kahtlustad võltsingut.