Väljamõeldud näide: tahtlik hoolimatus, mis tõi kaasa ema surma. Mari (76) oli eakas ja nõrga tervisega naine, kes elas oma poja Karliga Tallinnas kahetoalises korteris. Mari sai vanaduspensioni ning tal oli sääste, mille ta soovis testamendiga pärandada oma nooremale tütrele Liinale, kellega tal olid tihedad ja hoolivad suhted. Karl oli aga töötuks jäänud ja lootis, et pärast ema surma jääb korter talle. Kui Mari teatas, et kavatseb muuta testamenti Liina kasuks, muutus Karl emaga teravaks ja lõpetas tema eest hoolitsemise. Kuigi Maril oli diagnoositud südamepuudulikkus ja diabeet, ei viinud Karl teda enam arsti juurde, ei aidanud tal ravimeid võtta ega toidukaupa tuua. Mari tervis halvenes kiiresti. Märtsi alguses kurtis ta mitu päeva tugevat valu ja hingamisraskusi, kuid Karl keeldus kutsumast kiirabi, öeldes „sul on nagunii aeg minna“. Kolme päeva pärast Mari suri. Surmatunnistusena märgiti ägeda südamepuudulikkuse tõttu tekkinud südame seiskumine. Liina pöördus kohtusse, paludes Karl pärimiskõlbmatuks tunnistada, tuginedes PärS § 6 lg 1 p-le 1 – isik, kes tahtlikult ja õigusvastaselt põhjustas pärandaja surma või püüdis seda teha. Kohtumenetluses tõendas Liina, et Karl oli teadlik ema kriitilisest seisundist, kuid keeldus korduvalt abi kutsumast. Tunnistajad kinnitasid, et Mari oli veel päev enne surma rääkinud soovist helistada Liinale ja minna haiglasse, kuid Karl takistas seda. Psühhiaatriline ekspertiis kinnitas, et Mari oli testamendi tegemise hetkel teovõimeline, ning arsti arvamusest selgus, et viivitamatu meditsiiniline abi oleks suure tõenäosusega Mari elu päästnud. Kohus leidis, et Karli tegevusetus oli tahtlik, õigusvastane, mille eesmärk oli kiirendada ema surma. Seega kuulutas kohus Karli pärimiskõlbmatuks ning pärand läks üle üksnes tütrele Liinale.

Mis on pärimiskõlbmatus?

Pärimisseaduse (PärS) § 6 kohaselt on pärimiskõlbmatu isik, kes:

1. tahtlikult ja õigusvastaselt põhjustas pärandaja surma või püüdis seda teha;
2. takistas pärandajat viimse tahte avaldust tegemast või tühistamast;
3. sundis või pettis pärandajat viimse tahte avaldust tegema või muutma;
4. hävitas või kõrvaldas testamendi, kui pärandaja ei saanud seda enam uuendada;
5. võltsis testamendi või pärimislepingu.

Lisaks ei saa lapse seadusjärgseks pärijaks olla tema vanem, kellelt kohus on hooldusõiguse täielikult ära võtnud (§ 6 lg 2). Sama kohaldub ka annakusaajate ja muude kasusaajate suhtes (§ 6 lg 3).

Millal pärimiskõlbmatus kohaldub?

Pärimiskõlbmatus ei teki automaatselt, vaid tavaliselt eeldab see kohtuotsust, millega kohus on tuvastanud, et isik on pärimiskõlbmatu. Seda saab nõuda huvitatud isik, kes päriks pärimiskõlbmatu isiku asemel. Tegemist on tuvastushagiga, mille eesmärk on jätta pärija pärandist ilma olukorras, kus tema käitumine ei võimalda tal moraalselt pärandit saada.

Näide praktikast: TlnRnKo 06.05.2021, 2-19-3627/99

Hageja esitas hagi koduse testamendi tühisuse ja alternatiivselt kostja pärimiskõlbmatuse tuvastamiseks. Kostja oli testamendi alusel määratud pärijaks. Hageja väitis, et pärandaja oli testamendi tegemise ajal otsusevõimetu ja et kostja mõjutas pärandajat, varustas teda alkoholiga ja sekkus testamendi koostamisse.

Kohus leidis, et testamendi tegemisel viibinud tunnistajad kinnitasid pärandaja teovõimelisust ning tellitud ekspertiis ei olnud konkreetse olukorra hindamisel veenev. Samuti ei olnud tõendatud, et kostja oleks ebaõiglaselt pärandajat mõjutanud. Pärimiskõlbmatust ei tuvastatud.

Näide praktikast: TlnRnKo 18.12.2020, 2-17-10268/110

Hageja vaidlustas kaks testamenti ja väitis, et kostja mõjutas pärandajat, varustas teda alkoholiga ja retseptiravimitega ning jättis pärandaja abita. Kohus leidis, et pärandajal oli pikkajaline alkoholiprobleem juba enne kostjaga lähedasema suhte algust. Kuigi mõningad süüdistused olid tõsised, ei olnud tõendeid, et kostja oleks tahtlikult põhjustanud pärandaja surma või sundinud teda testamenti tegema. Ka siin jäi pärimiskõlbmatuse nõue rahuldamata.

Näide praktikast: TlnRnKo 30.09.2021, 2-18-6841

Viidatud asjas palus vanem vend oma noorema venna pärimiskõlbmatuks tunnistamist nende ema pärandvara suhtes. Vanem vend esitas kohtule tõendeid aastatepikkusest vägivallast, mida noorem vend ema suhtes väidetavalt toime pani. Näiteks esitati kohtule haigla- ja kiirabikaardid, mille kohaselt ema oli saanud mitmel korral kehavigastusi, mis olid tekkinud väidetavalt noorema venna agressiivse käitumise tõttu. Vanem vend väitis, et vägivaldne käitumine oli süstemaatiline ja motiveeritud soovist ema surma kiirendada, et pärand kiiresti kätte saada. Noorem vend oli kriminaalkorras süüdi mõistetud ema suhtes toime pandud kehalise väärkohtlemise eest, kuid mitte tahtlikus tapmises. Hagi keskenduski küsimusele, kas selline käitumine vastab PärS § 6 lg 1 p 1 tingimustele – s.o kas tegemist oli pärandaja surma tahtliku ja õigusvastase põhjustamise või selle püüdega. Ringkonnakohus leidis, et:

• Vanem vend ei suutnud tõendada põhjuslikku seost vägivalla ja ema surma vahel – viimane suri südamepuudulikkuse ja vaskulaarsete soolehäirete tõttu.
• Puudusid tõendid, et noorem vend pidas võimalikuks või möönis, et tema tegevus võib viia ema surmani.
• Ka kriminaalkorras ei olnud nooremat venda süüdistatud ega süüdi mõistetud kuriteos, mille koosseis eeldaks surma tahtlikku põhjustamist.

Seetõttu leidis kohus, et kuigi noorema venna käitumine oli taunimisväärne ja kriminaalkorras karistatav, ei olnud tegemist pärimiskõlbmatust esile kutsuva käitumisega.

Soovitused advokaadilt:

1. Koguge tõendeid varakult ja süsteemselt. Postuumsed ekspertiisid ja tunnistajate ütlused peavad olema võimalikult detailirohked ja konkreetsed.
2. Tõendage tahtlust. Pelgalt halvast peresuhtest ei piisa. Pärimiskõlbmatus nõuab selget, tahtlikku ja õigusvastast tegevust.
3. Pöörduge kohtusse õigeaegselt. Aegumistähtaeg pärimiskõlbmatuse tuvastamise nõude esitamiseks on 6 kuud alates pärimiskõlbmatuse aluseks olevatest asjaoludest teada saamisest. 

Kokkuvõte

Pärimiskõlbmatus tähendab, et teatud õigusvastase ja ebaeetilise käitumise korral ei ole isikul õigust pärida pärandaja vara, isegi kui ta oleks muidu testamendi või seaduse järgi selleks õigustatud. Tegemist on olulise õiguse ja moraali piiril paikneva institutsiooniga, mille eesmärgiks on kaitsta nii pärandaja viimset tahet kui ka ühiskonna õiglustunnet. Kuigi praktikas tuleb seda ette harva, on iga selline juhtum õigusemõistmise seisukohast erilise tähtsusega.