Eestkoste seadmisega puutuvad paljud kokku ootamatult – kui peres juhtub õnnetus, vanemad kaovad lapse elust, või täiskasvanu ei tule enam oma eluga toime. Eestkoste ei ole pelgalt juriidiline konstruktsioon. See on mehhanism, millega riik ja kogukond tagavad abitus seisundis inimesele vajaliku kaitse. Järgnev postitus selgitab eestkoste määramise tingimusi ja põhimõtteid nii laste kui täisealiste puhul, toetudes Riigikohtu lahenditele ja elulistele näidetele.

Mida teha, kui lapse sünnitunnistusel seisab tühi koht isa nime kohal? Kas see on lihtsalt dokument või midagi enamat? Mõne lapse jaoks võib see tähendada, kas tal on õigus elatisele, toitjakaotuspensionile või isegi pärandile. Aga see võib tähendada ka õigust teada, kust ta pärineb ja kes tema vanemad on.

Selles postituses räägime isaduse tuvastamisest Eestis. Vaatame, mida ütleb seadus, millised on sinu võimalused ja kohustused, ning toome ka mõned elulised (väljamõeldud) näited, mis aitavad teemat paremini mõista.

Riigikohtu otsus käsitles olukorda, mis võib esineda paljudes lahutusjärgsetes vaidlustes. Nimelt elas mees (nimetame teda Jüriks) aastaid edasi ühises majas, mille omanikeks olid mõlemad abikaasad. Naine (nimetame teda Mariks) aga lahkus majast pärast lahutust ja jätkas üksi eluasemelaenu maksete tasumist. Jüri majamüügi ettepanekuga ei nõustunud ja kasutas maja ainuisikuliselt ilma Marile selle eest mingit hüvitist (nn kasutuseelist) maksmata.

Eluline näide: Elmo ja tema ema Valve - Elmo on 45-aastane üksik mees, kelle ema Valve on jõudnud 82. eluaastani. Pärast kukkumist ja operatsiooni on Valve kaotanud suure osa liikumisvõimest ning vajab ööpäevaringset hooldust. Ema pensionist ja sotsiaaltoetustest ei piisa hooldekodu teenuse katmiseks. Kohalik omavalitsus teatas, et Elmo peab katma ülejäänud osa kuludest. Elmo on hämmingus – kas ta tõesti peab vanema hooldekodu eest maksma?

Mis on lapse võõrandamine?

Lapse võõrandamine on olukord, kus üks vanem takistab või kahjustab süstemaatiliselt lapse suhet teise vanemaga, viies lapse selleni, et ta ei soovi enam teise vanemaga suhelda — mitte seetõttu, et vanem oleks last kahjustanud, vaid seetõttu, et last on teise vanema vastu meelestatud. Tegemist on vaimse väärkohtlemise vormiga, mille pikaajaline mõju lapse psüühikale on võrreldav seksuaalse või füüsilise väärkohtlemisega.

Lapse võõrandamine ei ole tavaline vanemate lahkuminekust tulenev pinge. See on manipuleeriv, süstemaatiline ja sageli alateadlik tegevus, mille tagajärjeks on lapse emotsionaalne lojaalsuskonflikt, hirm, depressioon ja võimetus luua täiskasvanueas tervislikke inimsuhteid.