Eestkoste seadmisega puutuvad paljud kokku ootamatult – kui peres juhtub õnnetus, vanemad kaovad lapse elust, või täiskasvanu ei tule enam oma eluga toime. Eestkoste ei ole pelgalt juriidiline konstruktsioon. See on mehhanism, millega riik ja kogukond tagavad abitus seisundis inimesele vajaliku kaitse. Järgnev postitus selgitab eestkoste määramise tingimusi ja põhimõtteid nii laste kui täisealiste puhul, toetudes Riigikohtu lahenditele ja elulistele näidetele.
1. Mis on eestkoste ja miks seda määratakse?
Eestkoste on õiguslik mehhanism, mille kaudu määratakse isikule – kas alaealisele või täisealisele – seaduslik esindaja olukorras, kus ta ise ei saa oma õigusi ega huve piisavalt kaitsta. Perekonnaseadus (PKS) eristab alaealise eestkoste (12. peatükk) ja täisealise eestkoste (13. peatükk).
Alaealise eestkoste määratakse siis, kui lapsel puudub hooldusõigust omav vanem (PKS § 171 lg 1), nt kui vanem on surnud, teadmata kadunud või hooldusõigus on ära võetud.
Täisealise eestkoste eeldus on see, et inimene ei suuda psüühilise häire tõttu kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida (PKS § 203).
Riigikohus on selgitanud, et eestkostja määramise eesmärk on eeskätt tagada eestkostetava õiguste ja huvide tõhus kaitse (vt 3-2-1-132-11, p 18).
2. Eestkoste alaealise lapse üle: kes ja millal sekkub?
Kui laps jääb ilma hooldusõiguseta vanematega, peab kohus kaaluma eestkostja määramist omal algatusel. Riigikohus on leidnud, et kohus ei saa passiivselt jääda ootama, vaid peab lapse õiguste ja huvide kaitseks vajadusel ise menetluse algatama (3-2-1-132-11, p 16).
Hüpoteetiline juhtum: 7-aastase Laura ema hukkub autoõnnetuses. Isa hooldusõigus on varasemalt kohtu poolt ära võetud. Haigla sotsiaaltöötaja teatab olukorrast kohalikule omavalitsusele, kes omakorda teavitab kohut. Kohus algatab menetluse ja määrab Laurale ajutise eestkostja, kuni selgub, kas keegi lähedastest soovib ja suudab Laura eest hoolitseda.
PKS § 176 lg 1 järgi täidab eestkostja ülesandeid ajutiselt kohalik omavalitsus, kuni määratakse sobiv isik. Eestkostjaks sobivust hinnates tuleb arvesse võtta isiku võimeid, suhteid lapsega, varalist seisu ja tema kultuurilist tausta (PKS § 174 lg 3).
3. Eestkoste täisealise üle: kas iga vaimne häire võrdub eestkostega?
Ei. Eestkoste seadmiseks peab täiskasvanu olema „kestvalt“ teovõimetu. Mõni vaimne haigus ei pruugi seda tingimust täita. Riigikohus on mitmes kohtuasjas (nt 3-2-1-32-17 ja 3-2-1-127-14) selgitanud, et kohus peab isiku seisundit hindama terviklikult, mitte tuginedes ainuüksi eksperdiarvamusele.
Hüpoteetiline väljamõeldud juhtum: 58-aastane Tarmo elab hooldekodus, tal on diagnoositud skisofreenia. Ta suudab väljendada oma tahet, tunneb ära poliitikuid ja on huvitatud valimistest. Kohus kuulab Tarmo isiklikult ära ning leiab, et kuigi ta vajab abi rahaasjade ajamisel, ei tohi temalt võtta valimisõigust. Kohus määrab Tarmole eestkostja vaid varalisteks tehinguteks.
Sellist lähenemist kinnitab Riigikohus asjas nr 3-2-1-32-17, leides, et isegi kui isikule seatakse eestkoste, ei pea temalt automaatselt võtma valimisõigust. Kohtul tuleb iga piirangu vajalikkust eraldi hinnata.
4. Kuidas kohus eestkostet vajavat isikut ära kuulab?
Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et eestkostetavat tuleb võimaluse korral isiklikult ära kuulata (3-2-1-127-14). See tähendab, et kohtunik peab kohtuma eestkostetavaga näost näkku, enamasti tema harjumuspärases keskkonnas. Eksperdi hinnang ei saa asendada vahetut muljet, kui see on võimalik.
Eesmärk on vältida liigseid piiranguid ja tagada, et eestkoste oleks mõõdukalt kohaldatud.
5. Kes võib eestkostjaks saada ja milliseid kohustusi see toob?
Eestkostjaks saab täisealine teovõimeline isik, kes sobib eeskostjaks oma isikuomaduste ja võimete poolest (PKS § 174 ja § 204). Eestkostja peab hoolitsema eestkostetava isiku ja vara eest, esindama teda tehingutes, esitama kohtule iga-aastase aruande ja vajadusel taotlema kohtu nõusolekut suuremateks tehinguteks (nt kinnisvara võõrandamine või laenude võtmine).
Eestkostja peab olema isik, kes suudab tõepoolest eestkostetava huvide eest seista.
6. Mida peaks teadma kohalik omavalitsus?
Kohaliku omavalitsuse roll on märkimisväärne, eriti alaealiste eestkoste puhul.
PKS § 176 lg 1 kohaselt täidab omavalitsus eestkostja ülesandeid ajutiselt kuni sobiva isiku leidmiseni. Kui sobivat isikut ei leita, võib kohus omavalitsuse põhieestkostjaks jätta.
Kohalik omavalitsus peab olema aktiivne: koguma teavet, tegema koostööd lapse lähedastega ja andma kohtule sisulisi soovitusi eestkostja valikul.
Kokkuvõte ja praktilised nõuanded
- Eestkoste ei ole karistus, vaid kaitsemehhanism.
- Eestkostet saab seada nii lapsele kui täiskasvanule.
- Kohus peab isiku ära kuulama, kui see on võimalik.
- Eestkostja õigused ei ole piiramatud, suuri otsuseid saab teha vaid kohtu nõusolekul.
- Omavalitsustel on kohustus sekkuda ja vajadusel ajutiselt eestkostja roll üle võtta.