Pärimiskõlbmatus on pärimisõiguses erandlik, kuid moraalselt väga oluline institutsioon. Selle kaudu välistatakse pärimisest isik, kelle käitumine pärandaja suhtes on olnud sedavõrd õigusvastane ja taunitav, et ühiskonna õiglustunde järgi ei peaks tal olema õigust pärandaja vara pärida. Kuigi Eesti kohtutes on pärimiskõlbmatust arutatud harva, toob kohtute praktika selle instituudi teravalt fookusesse.