Eluline näide: Kuidas Maarja võõrandas poja tema isast

Kristjan ja Maarja elasid koos ligi seitse aastat. Neil on kuueaastane poeg Oskar, kellega nad veetsid palju aega looduses, mänguväljakutel ja reisides. Pärast lahkuminekut otsustati, et poiss jääb elama emaga, kuid Kristjan kohtus lapsega iga nädal. Alguses toimis see kokkulepe väga hästi.

Ent aja jooksul hakkasid kohtumised harvenema. Maarja viitas Oskari väsimusele, haigustele või et "lapsele ei sobi" isa uue partneri olemasolu. Kui Kristjan saatis sõnumeid, jäid need vastuseta. Oskar võttis vastu ühe kõne, kuid rääkis hästi vaikselt ja tundus olevat ebamugavuses. Pärast seda ei vastanud ta enam ühtegi kõnet. Isa märkas, et poisi sotsiaalmeediakontol on kadunud kõik pildid, kus nad koos olid.

Kristjan kõhkles pikka aega, kas minna kohtu kaudu suhtluskorra kindlaksmääramist taotlema. Ta lootis, et olukord paraneb. Kui ta aga kuulis, et poeg olla koolis öelnud, et "isa ei hooli temast enam," otsustas ta tegutseda.

See on klassikaline võõrandamise juhtum.

Õiguslikud raamid: mida ütleb seadus?

Eesti perekonnaseadus (PKS) sätestab:

• § 143 lg 1: Lapsel on õigus isiklikult suhelda mõlema vanemaga.
• § 143 lg 2: Vanem peab hoiduma tegevusest, mis kahjustab lapse suhet teise vanemaga.
• § 134 lg 1 ja 3: Kui vanema tegevus ohustab lapse heaolu, võib kohus piirata hooldusõigust ja teha vajalikke ettekirjutusi.

Kui lapsega kooselav vanem ei toeta lapse suhtlust teise vanemaga või ei täida kohtu määratud suhtluskorra tingimusi, on tegemist lapse õiguste rikkumisega. Sellisel juhul on võimalik pöörduda kohtusse ning nõuda lapse suhtlusõiguse kindlaksmääramist, esialgset õiguskaitset ja vajadusel ka hooldusõiguse ümberjagamist.

Euroopa Inimõiguste Kohus: riigil on kohustus sekkuda

EIK otsuses Suur vs Eesti (nr 41736/18, 2020) rõhutas kohus, et perekonnaelu on kaitstud Euroopa inimõiguste konventsiooni artikliga 8 ning riigil on positiivne kohustus aidata vanemal oma lapsega suhelda isegi siis, kui lapsega kooselav vanem sellele vastu töötab.

Kohtu hinnangul ei tohi riik piirduda passiivse vaatlejaga, vaid peab kasutama tõhusaid ja proportsionaalseid meetmeid lapse ja vanema suhte taastamiseks.

Võõrandamise tagajärjed lapsele

Teaduslikud uuringud näitavad, et lapse võõrandamisel võivad olla rasked tagajärjed:

• Madal enesehinnang;
• Depressioon ja ärevus;
• Endassetõmbumine;
• Suhete vältimine ja usaldamatus;
• Enesevigastamine või suitsiidimõtted.

Mitmed teadlased on nimetanud lapse võõrandamist "nähtamatuks lapse väärkohtlemise vormiks", mille mõjud kanduvad sageli täiskasvanuikka.

Psühholoogiline dünaamika

Võõrandumise protsess ei pruugi olla alati pahatahtlik. Mõnikord kandub lapsele vanema lein, viha või pettumus lihtsalt üle. Laps tajub alateadlikult, et ta peab olema lojaalne vanemale, kellega koos elab – ja distantseerub teisest vanemast, isegi kui selleks ei ole objektiivset põhjust.

Manipuleerivad vanemad võivad kasutada näiteks:

• pidevat halvustamist;
• kontaktide takistamist;
• kingituste keelamist või häbistamist;
• lapsega manipuleerimist ("ta tegi mulle haiget", "kas tahad tema juurde minna ja mind kurvaks teha?").

Mida teha, kui oled võõrandatav vanem?

1. Tõenda muutused: Kirjalikud või kuupäevadega dokumenteeritud juhtumid lapse suhtumise muutusest, takistatud kontaktidest jne.
2. Pöördu lastekaitsesse: Tee ametlik pöördumine ja küsi, et lastekaitse hindaks lapse heaolu ning vanema tegevuse mõju.
3. Mine kohtusse: Taotle suhtluskorra kindlaksmääramist, hooldusõiguse jagamist või muutmist. Võimalusel palu erieestkostja määramist.
4. Taotle esialgset õiguskaitset: Kui võõrandamine süveneb, võib kohus määrata kohese suhtluskorra või lapse viibimise lahenduse menetluse ajaks.
5. Kaalu perelepitust: Riiklik perelepitusteenus võib aidata vanematel leida lahendusi enne kohtusse pöördumist.

Millised on kohtu võimalused?

Kohtul on võimalik rakendada mitmeid meetmeid:

• Hooldusõiguse piiramine;
• Lapse elukoha määramine teise vanema juurde;
• Kontaktide vahendamiseks erieestkostja määramine;
• Juriidilise kohustuse kehtestamine suhtluse toetamiseks.

Riigikohus on leidnud, et kui vanem takistab süstemaatiliselt lapse suhtlust teise vanemaga, võib hooldusõiguse üleandmine olla ainus viis lapse huvide kaitseks, isegi kui see põhjustab esialgu lapsele stressi.

Rahvusvaheline praktika

Mitmed riigid on võõrandamist käsitlenud seadusandluses või kohtupraktikas kui vaimse väärkohtlemise vormi:

• Kanada ja USA kohtud on loonud taasühinemisprogramme (reunification therapy), mille käigus taastatakse lapse ja vanema suhe terapeutilises keskkonnas.
• Itaalias, Taanis ja Brasiilias on võõrandamist käsitletud eraldi paragrahvides kui emotsionaalset väärkohtlemist.
• Ühendkuningriigis käsitletakse lapse suhtluse takistamist lapse heaolu kahjustava tegurina, mille eest võib määrata vanemale trahvi või isegi karistuse.

Kuidas võõrandamist ennetada?

• Harida lapsevanemaid: Vanemad ei pruugi mõista oma käitumise tagajärgi. Avalik teavitustöö ja pereteraapia võivad aidata.
• Kaasata perelepitajaid: Perelepitus aitab vanematel kokkuleppeid sõlmida ja keskenduda lapse vajadustele.
• Tugevdada lastekaitse oskusi:  Rohkem spetsialiste, kes oskavad ära tunda võõrandamist ja sellega efektiivselt tegeleda.
• Arendada juhendmaterjale: Eesti võiks kasutada rahvusvahelisi juhiseid võõrandamise tuvastamiseks ja raviks.

Kokkuvõte: Laps ei ole relv

Lapse võõrandamine teisest vanemast ei ole tavaline peretüli, vaid lapse õiguste, heaolu ja arenguvõimaluste ränk rikkumine. Seda ei saa lahendada kompromissina vanemate vahel ega käsitleda lihtsalt erinevate kasvatusstiilide erimeelsusena. See on vaimne vägivald, mille ohvriks jääb laps – isik, kelle huvid peavad alati olema esikohal.

Võõrandamist tuleks käsitleda samasuguse tõsidusega nagu teisi väärkohtlemise vorme. Nii õigussüsteemil, lastekaitsel, psühholoogidel kui ka ühiskonnal laiemalt lasub kohustus märgata, sekkuda ja tegutseda.