Pärast lähedase surma leitakse kaks või isegi kolm testamenti ja need räägivad üksteisele vastu. Kas kehtib ainult viimane? Videosarja „Räägime surmast“ kolmandas osas selgitab Advokaadibüroo WIDEN partner, vandeadvokaat Olavi-Jüri Luik, kuidas sellist olukorda lahendatakse ja miks ei tasu pärandi jagamisega kiirustada.

Eakas ema teeb viimastel elukuudel testamendi, millega tema vara ei lähe lastele, vaid inimesele, kes teda viimasel ajal aitas. Lapsed küsivad: kas ema üldse mõistis, mida ta allkirjastas? Videosarja „Räägime surmast“ esimeses osas vastab sellele küsimusele Advokaadibüroo WIDEN partner, vandeadvokaat Olavi-Jüri Luik.

Paljudes peredes on keegi elanud aastaid Soomes, Rootsis või Saksamaal, aga korter või maakodu on jäänud Eestisse. Kui selline inimene sureb, tekib kolm küsimust: millise riigi õiguse järgi pärimine toimub, millise riigi notar või kohus asja menetleb ja kuidas pärijad oma õigusi teises riigis tõendavad. Euroopa Liidus vastab neile pärimismäärus (EL) nr 650/2012, mida kohaldatakse 17. augustil 2015 või hiljem surnud isikute pärimisele.

Miks tegelevad teistes riikides inimesed oma varade planeerimisega juba noorelt ja miks peaksime meiegi seda tegema?

Kui mõelda varade planeerimisele ehk estate planningule, meenub paljudele Ameerika teleseriaal: suursugused testamendid, dramaatilised pärandivaidlused, keerukad usaldusfondid. Eestis tundub see teema sageli kauge ja mõeldud vaid neile, kes omavad mitut kinnisvaraobjekti, osalust ettevõtetes või väärtpaberite portfelli. Tegelikkus on aga palju maisem – varade planeerimine puudutab igat inimest, kellel on midagi, mis võib pärast tema surma või teovõimetuse saabumist pärijate või lähedaste vahel küsimusi ja vaidlusi tekitada.

Kas rahvastikuregistri kanne on absoluutne tõend sugulusest, või võib tegelik elu olla registriandmetest erinev? Selle küsimusega seisis silmitsi Riigikohtu tsiviilkolleegium lahendades pärimisõiguse kaasust, kus mängus olid keerulised perekondlikud seosed ja ajaloolised asjaolud.