Näide päriselust: Pärast ema surma jäi Annale (nimi muudetud) pärandina Tallinnas asuv kolmetoaline korter, maatükk Harjumaal ja koguni 30 000 euro suurune hoius. Anna oli veendunud, et ema oli kogu elu olnud rahaliselt tubli ja kohusetundlik — kõik viitas sellele, et tegemist on kindlalt plussis pärandiga.

Ta võttis pärandi vastu ega pidanud vajalikuks inventuuri nõuda.

Kuus kuud hiljem esitas endine äripartner kohtusse hagi: väidetavalt oli Anna ema andnud äritegevuse tagatiseks isikliku käenduse suuruses 250 000 eurot. Käendusest polnud Anna midagi kuulnud ja ema ei olnud seda ka maininud.

Kuna Anna ei olnud inventuuri nõudnud ega täitnud seadusest tulenevat kolme kuu tähtaja tingimust, vastutas ta nüüd isiklikult kogu selle võla eest. Ema korter ja maatükk ei katnud pooltki sellest summast.

Kui Anna oleks lasknud teha pärandvara inventuuri, oleks ta võinud keelduda selle kohustuse täitmisest oma isikliku vara arvelt — või oleks ta lihtsalt pärandist loobunud.

Paljud ei tea, et pärandaja kohustused lähevad pärijale üle täies ulatuses — ka siis, kui kohustusi pole ametlikult kuskil kirjas. Pärimisseadus aga pakub võimaluse piirata oma vastutust — selleks tuleb taotleda pärandvara inventuuri.

Pärimiskõlbmatus on pärimisõiguses erandlik, kuid moraalselt väga oluline institutsioon. Selle kaudu välistatakse pärimisest isik, kelle käitumine pärandaja suhtes on olnud sedavõrd õigusvastane ja taunitav, et ühiskonna õiglustunde järgi ei peaks tal olema õigust pärandaja vara pärida. Kuigi Eesti kohtutes on pärimiskõlbmatust arutatud harva, toob kohtute praktika selle instituudi teravalt fookusesse. 

Pärandvara jagamine võib paratamatult tekitada peresiseseid pingeid. Vaatame selle valguses otse elulisele näitele ühe pere vaidlusest ning arutame, kuidas oleks saanud sellise olukorra tekkimist vältida.