Miks on küsimus oluline

Paljud paarid elavad aastaid koos abielu sõlmimata. Kodu ostetakse sageli ühe nimele, laenu makstakse ühiselt, remonti tehakse koos. Kui suhe lõpeb, tekib küsimus, kas teisel poolel on õigus osale sellest varast.

Abikaasade varasuhete reeglid kehtivad abikaasadele. Riigikohus rõhutas, et abieluväline kooselu ühisomandit ei tekita: kooselu ajal omandatud asi kuulub sellele, kelle nimele see omandati, või kaasomandina mõlemale, kui see nii omandati. Elukaaslase võimalik nõue sõltub seetõttu sellest, mida pooled on kokku leppinud ja mida nad suudavad tõendada.

Mida Riigikohus otsustas

Kohtuasjas elasid pooled koos üle 35 aasta. Kinnisasi oli kogu aeg ühe elukaaslase nimel. Teine elukaaslane nõudis seltsinguvara jagamist. Kohtud leidsid, et seltsingulepingut ei olnud sõlmitud, seega ei olnud ka seltsinguvara, mida jagada. Riigikohus jättis jõusse maakohtu otsuse, millega hagi jäeti rahuldamata.

Riigikohus tegi otsuses mitu üldisemat järeldust.

Esiteks ei saa seltsingulepinguta nõuda eseme jagamist. Teatud eeldustel saab nõuda vara juurdekasvu hüvitamist, mis on rahaline nõue (p 14).

Teiseks ei saa kohus hüvitise nõuet omal algatusel menetleda ega hüvitist välja mõista, isegi kui kohtule on esitatud seltsinguvara jagamise nõue (p 14). Hüvitise nõue tuleb esitada kindla rahasummana ja tasuda selle pealt riigilõiv (p 15).

Kolmandaks peab hageja hagis selgelt kirjeldama, milliseid olulisi ja võrreldavaid majanduslikke panuseid ta tegi eseme omandamiseks või parendamiseks ning kuidas need mõjutasid eseme väärtust (p 16).

Riigikohus loetles hüvitise nõude neli eeldust (p 19):

1. mitteabielulise kooselu ajal on omandatud konkreetne suurema väärtusega ese (näiteks kinnisasi) või loodud ühiselt muu oluline ja kestva tähendusega varaliselt hinnatav hüve (näiteks parendatud elamut);
2. see ese või hüve ei kuulu poolte ühisvara hulka;
3. mõlemad pooled on teinud eseme omandamiseks või parendamiseks olulised ja võrreldavad majanduslikud panused;
4. pooltel oli ühine tahe luua vähemalt majanduslikult ühine kestev varaline väärtus.

Kui juurdekasvu rahalist väärtust on raske kindlaks teha, võib olla otstarbekas teha esmalt vaheotsus selle kohta, kas nõude eeldused on olemas (p 19). Vaheotsust saab teha poole taotlusel, kohus ise seda algatada ei saa (p 21). Kui eeldusi ei ole, pole vaja kulukat ekspertiisi vara väärtuse kohta (p 20).

Konkreetses asjas ei oleks hüvitise nõudel olnud edu ka õigesti esitatuna: hageja oli tasunud vaid väikeseid summasid akende, mõõdistusprojekti ja kamina eest, laenu elamu renoveerimiseks maksis teine pool üksi. Ühise majapidamise korraldamist ja koos talu pidamist ei loetud panuseks kinnisasja soetamisse või parendamisse (p 17).

Mis on seltsinguleping ja millal tekib seltsinguvara

Seltsinguleping on kokkulepe, millega pooled ühendavad oma panused ühise eesmärgi saavutamiseks. Seltsinglaste panused ja seltsingu jaoks omandatud vara kuuluvad neile ühiselt (võlaõigusseaduse § 589 lg 1). Kui elukaaslased soovivad, et kinnisasi kuuluks seltsinguvara hulka, peab selle omandamise leping olema sõlmitud notariaalselt (otsuse p 12).

Seltsingulepingu olemasolu tuleb tõendada. Pelgalt pikk kooselu ja ühine majapidamine seda ei tõenda.

Mida tõendada

Hüvitise nõude puhul tuleb näidata, et panused olid olulised ja võrreldavad, et need mõjutasid vara väärtust ning et eesmärk oli luua ühine kestev väärtus. Abiks võivad olla:

• pangaväljavõtted, millest nähtub, kes ja millal tasus laenumakseid, sissemakset või ehitus- ja remondiarveid;
• laenuleping, ostu-müügileping ja kinnistusraamatu väljavõte;
• ehituse ja remondi arved, töövõtulepingud ja tööde fotod;
• kirjalikud kokkulepped, kirjavahetus või sõnumid, millest nähtub ühine kavatsus;
• hinnang vara väärtuse kohta.

Hüvitis ei võrdu automaatselt tehtud maksete summaga ega poolega vara väärtusest. Riigikohtu viidatud praktika järgi tuleb võrrelda eseme väärtust ühise tegutsemise tulemusel ja väärtust, mis esemel oleks olnud, kui pooled ei oleks seda ühiselt tõstnud (p 20).

Näide: Mari ja Jaan elasid koos kaheksa aastat. Korter osteti Jaani nimele ja laen võeti Jaani nimel. Mari tasus poole sissemaksest ja kandis igakuiselt Jaani kontole poole laenumaksest. Hiljem tegid nad korteris remondi, mille arved tasus suures osas Mari. Seltsingulepingut nad ei sõlminud. Lahkuminekul ei saa Mari nõuda korteri jagamist. Ta võib kaaluda rahalise hüvitise nõuet, kui suudab tõendada kõiki nelja eeldust. Pangaülekannete selgitused nagu „laen“ või „remont“ aitavad panuseid näidata.

Korduma kippuvad küsimused

Kas pikk kooselu annab õiguse poolele varast?
Ei. Kooselu ei tekita ühisomandit. Hüvitise nõude puhul hinnatakse konkreetseid panuseid, nende mõju vara väärtusele ja poolte ühist tahet.

Kas igapäevaste kulude maksmine ja kodu korrashoid on panus?
Riigikohus ei lugenud selles asjas ühise majapidamise korraldamist panuseks kinnisasja soetamisse või parendamisse. Kõige selgemini tõendatavad on otsesed maksed vara soetamiseks või parendamiseks.

Kas kohus võib ise otsustada hüvitise kasuks, kui nõudsin vara jagamist?
Ei. Hüvitis tuleb hagis esitada eraldi rahalise nõudena, vajadusel jagamisnõude kõrval alternatiivina, ja tasuda selle pealt riigilõiv.

Kas abikaasade varasuhete reeglid kehtivad ka elukaaslastele?
Ei. Need reeglid kehtivad abielus olevatele isikutele. Elukaaslaste puhul lähtutakse poolte kokkulepetest ja tsiviilõiguse üldreeglitest.

Mida teha järgmisena

Kui kooselu on lõppenud või lõppemas, koguge kokku pangaväljavõtted, laenu- ja ostudokumendid, remondiarved ning kirjavahetus, millest nähtub teie kokkulepe. Pange kirja, millal ja kui palju te panustasite. Rahalistel nõuetel on aegumistähtajad, seega ärge lükake oma olukorra hindamist pikalt edasi. Kui soovite oma olukorda arutada, leiate kontaktid lehelt Kontakt.

Loe ka: Kui maja ehitatakse koos, aga omanikuks jääb vaid üks – mis siis saab?

Allikas:
Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 14.10.2026 otsus nr 2-23-5185/59: rikos.rik.ee